Kas olete kunagi mõelnud, mis juhtuks, kui laps leiaks end üksi täiesti võõrast maailmast? Boriss ja Arkadi Strugatski romaan "Väikemees" viib teid sügavale sellise lapse elu müsteeriumisse, kes on kasvanud üles planeedil, mis on inimkonnale tundmatu.
Kujutage ette, et avastate kolmeteistaastase poisi, kes on veetnud kogu oma teadliku elu võõral planeedil, ilma teiste inimesteta. See poiss on õppinud ellu jääma ja arenema viisidel, mis panevad teadlased kukalt kratsima. Tema oskused ja käitumine on inimlikust perspektiivist vaadatuna täiesti ennekuulmatud. Ja kui te arvate, et see on juba piisavalt intrigeeriv, siis poisi esimene soov kohatud inimestele on lihtne: "Palun lahkuge siit."
Strugatskite teos ei keskendu üksnes ühiskonnale või tehnoloogilistele saavutustele, vaid puudutab sügavalt inimlikku aspekti. Nad küsivad, mis on olulisem: teaduslikud avastused ja inimkonna tulevik või ühe lapse rikutud lapsepõlv?
Raamatust leiab mõtlemapaneva tsitaadi: "Juba viiskümmend tuhat aastat üritame me aru saada, mis me oleme, kuid seestpoolt vaadates seda probleemi ei lahenda, nagu ei ole võimalik iseennast juukseidpidi üles tõsta. Tarvis on ennast kõrvalt vaadata, võõraste, täiesti võõraste silmadega..." See ongi see, mida Strugatskid meile pakuvad – võimaluse näha inimkonda ja inimolemuse küsimusi täiesti uuest vaatenurgast.
"Väikemees" on raamat, mis ei jäta teid külmaks. See on lugu, mis paneb teid kahtluse alla seadma kõike, mida te inimlikkusest arvanud olete, ja võib-olla isegi avastama midagi uut iseenda kohta. Kas olete valmis seda teekonda ette võtma?
