Errol E. Harris, Lõuna-Aafrika päritolu filosoof, pakub oma teoses "Universum ja inimene: Kosmoloogilise antroopsusprintsiibi filosoofiline tõlgendus" sügavat mõtisklust inimese ja universumi suhestumisest. Raamatus käsitletakse põnevat ideed, et kuigi inimene võib tunduda universumi avaruses väikese ja ebaolulise osana, võib inimteadvusel olla universumi struktuuris oluline roll.
Harris uurib kosmoloogilist antroopsusprintsiipi, mis tõstatati 20. sajandi teisel poolel ja mis viitab sellele, et universumi füüsikalised konstandid ja seaduspärasused on justkui peenelt häälestatud, et võimaldada inimelu olemasolu. Ta lähtub holistlikust filosoofiast, mis näeb universumit kui terviklikku süsteemi, kus iga järgnev tase mitte ainult ei sisalda eelmist, vaid ka ületab seda. Alates füüsikalise maailma suhtelisest lihtsusest kuni keemilise ja bioloogilise tasemeni, kus on organismid ja ökosüsteemid, ning lõpuks inimteadvuseni, mis peegeldab universumit, pakub Harris välja, et universum on täielikult realiseeritud alles siis, kui see hõlmab ka inimteadvusest kõrgemat jõudu, mis kehastab universaalse korra printsiipi.
Autor väidab, et 20. sajandi loodusteadused, eriti relatiivsusteooria ja kvantfüüsika, toetavad mõtet, et universum eeldab vaatleja olemasolu. Seega on Harris veendunud, et füüsika konstandid ja seadused on kujundatud nii, et need toetavad inimese eksistentsi.
Kui oled huvitatud filosoofiast, kosmoloogiast ja inimese kohast universumis, siis on "Universum ja inimene" just see raamat, mis pakub Sulle uusi perspektiive ja sügavat mõtlemisainet. Errol E. Harris toob välja, kuidas teadus ja filosoofia kohtuvad, et uurida inimese ja kosmose vahelist suhet ning kuidas meie olemasolu võib olla seotud universumi kõige fundamentaalsemate aspektidega.
