Veiko Belials on kirjanik, kelle nimi kõlab tuttavalt igale Eesti ulmežanri fännile. Tema uusim teos "Surnud mehe käsi" on jutukogu, mis käsitleb inimolemuse sügavamaid küsimusi: kes me oleme, milliseid valikuid me teeme ja milline võib olla meie tulevik. See raamat paistab silma oma rikkaliku visuaalse poole poolest, sisaldades 31 Liis Rodeni joonistust, mis annavad tekstidele veelgi enam sügavust ja mõõdet.
"Surnud mehe käsi" on kogumik, mis ei jäta ükskõikseks. Lugejad on juba jaganud oma muljeid Belialsi värsketest lugudest, mida iseloomustavad nii kompositsiooniline leidlikkus kui ka poeetiline keelekasutus. Jaak Tomberg kiidab lugu "Häilitud puu" selle meeleliselt küllastava proosakeele eest, samas kui Heinrich Weinberg tõstab esile "Ja aidaku meid jumal" ideerikkust ja põnevat süžeepööret.
Manfred Kalmsten ja Mairi Laurik on samuti väljendanud oma vaimustust Belialsi oskuse üle luua lühilugudesse sügav ja kaasahaarav maailm. "Raske piisk pilvest" on saanud kiita oma põneva lõpplahenduse ning suurepärase kirjutamisoskuse eest. Tiina Sulg omakorda rõhutab, kuidas Belials suudab robotikrimi žanris luua tervikliku ja kaasakiskuva loo, mis on täis mõistatusi ja üllatavaid pöördeid.
Kui oled ulmesõber, kes otsib mõtlemisainet ja visuaalset naudingut, siis "Surnud mehe käsi" on just sinu jaoks. See jutukogu ei ole mitte ainult meisterlikult kirjutatud, vaid ka kunstiliselt rikastatud, pakkudes sulle unustamatut lugemiselamust. Veiko Belials kinnitab taas oma kohta Eesti ulmekirjanduse tippude seas, pakkudes lugusid, mis kõnetavad ja panevad kaasa mõtlema.
