Voldemar Panso, Eesti teatri grand old man, elas läbi aja, mis oli sama vastuoluline kui päikeseloojang – kaunis, kuid samas pelutav. Merle Karusoo teos "Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... I köide" avab ukse Panso viimastele aastatele, alates tema esimesest infarktist 1973. aasta alguses kuni tema surmani. See on lugu mehest, kes jäi ilma oma teatri- ja elujõust, sõpradest ja jüngritest, kuid kelle sõnad ja mõtted jäid elama tema kirjutatud kirjadesse.
Karusoo, kes on ise tunnistanud, et ei suutnud Pansole tema eluajal õigeid sõnu leida, püüab nüüd seda võlga tasuda, avades meile Panso sisemaailma. Raamat ei ole pelgalt biograafia; see on intiimne pilguheit ühe mehe üksildusse, valu ja mahajäetuse tundesse ajal, mil ta igatses elujaatavaid sõnu.
Panso loominguline pärand on märkimisväärne, kuid Karusoo sõnul siiani läbi töötamata. Ta toob esile lavastused nagu "Ehitusmeister Solness" ja "Tants aurukatla ümber", millest esimene peegeldab Panso isiklikku arveteklaarimist iseendaga, sarnaselt Henrik Ibseni enda teekonnaga. Karusoo meenutab, kuidas leidis Panso üksinda Salme tänava teatrisaalist pärast proovi, kui näitlejad olid juba lahkunud, ning kuidas Panso jagas temaga oma sügavaimaid mõtteid ja tundeid.
"Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... I köide" on austusavaldus mehele, kes on jätnud sügava jälje Eesti teatriajalukku. See on raamat, mis ei paku ainult ajaloolist ülevaadet, vaid ka emotsionaalset kaasaelamist ühele kunstnikuhingele tema viimastel eluaastatel. Kui oled teatrihuviline või soovid lihtsalt süveneda ühe karismaatilise isiksuse loomingu ja elu lõpuperioodi, siis on see teos just sinule.
