Kas olete kunagi tundnud, et jälgite kellegi elu nii lähedalt, et see hakkab mõjutama teie enda reaalsust? Caroline Erikssoni romaan "Mina, vaatleja" viib teid just sellisele teekonnale, kus piirid tegelikkuse ja väljamõeldise vahel muutuvad häguseks.
Elena on kirjanik, kes on hiljuti oma abikaasast lahku läinud ja leiab end elamas ajutiselt ridaelamus, mis pakub talle privaatsust ja eraldatust. Tema ainus regulaarne kontakt on vanema õega, kuid nende suhe on keeruline, täis rääkimata jäänud tõdesid ja varjatud saladusi. Mis on tõde õe näiliselt ideaalse abielu taga?
Ühel päeval märkab Elena juhuslikult oma aknast naabermaja abielupaari elu, mis näib pealtnäha olevat ideaalne. Kuid miski selles pildis ei klapi, ja ta hakkab märkama tumedaid varjundeid nende suhtes. Uudishimu ja kirjaniku vaist sunnivad Elenat jälgima Stormide perekonda, kuni ta avastab end tegevat seda peaaegu obsessiivselt.
Kui naabrite teismeline poeg Leo, kes jagab Elenaga kirjutamiskirge, ilmub ootamatult tema uksele, saab Elena aimu, et naabrite elus võib peagi juhtuda midagi kohutavat. Elena, kes pole aastaid midagi kirjutanud, leiab naabrite elu jälgides ootamatult inspiratsiooni ja hakkab kirjutama uut teost, mis põhineb juhuslikel vaatlustel.
Erikssoni teos on psühholoogiline põnevusromaan, mis uurib kinnisideid, õnnetut armastust ja paranoia sügavamaid kihte. See on lugu, mis paneb teid mõtlema, kus on piir hullumeelsuse ja meeleheite, fantaasia ja reaalsuse vahel. Kas väljamõeldis võib mõjutada tegelikkust?
Caroline Eriksson, sündinud 1976. aastal, on rootsi sotsiaalpsühholoog, kes on oma karjääri pühendanud kirjutamisele. Tema varasem teos "Kadunud" (eesti keeles 2017) on müüdud enam kui 27 riigis. "Mina, vaatleja" on tema neljas romaan, mis jätkab tema kirjanduslikku edulugu, pakkudes lugejatele kaasahaaravat ja mõtlemapanevat lugemiskogemust.
