"Sofi Oksaneni teos „Kui tuvid kadusid“ viib lugeja sügavale Eesti keerulisse lähiajalukku, kus segunevad rahutus ja petlik rahu. See on lugu, mis haarab endasse kolm aastakümmet – alates Eesti Vabariigi esimese perioodi hääbumisest, läbi Teise maailmasõja keeristormi, kuni Nõukogude Liidu sulamise ja stagnatsiooni äärealadeni. Romaan ei piirdu ainult ajaloolise sündmustiku kirjeldamisega, vaid sukeldub sügavale inimese ja võimu keerukasse suhtesse. See on lugu kohanemisest ja kohanematususest võimu ees, inimlikest maskidest, mida me kas suudame või peame kandma.
Kas on võimalik säilitada oma väärikus võimu hammasrataste vahel või on paratamatu saada ise üheks nendest ratastest? Oksaneni varasemad teosed, nagu „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, on samuti käsitletud jagatud Euroopa ja ajaloo poolt puretud Eesti valusaid teemasid, rääkides inimeste lootustest ja kaotustest. Teos toob esile, et mõnikord on lootused ja kaotused lahutamatult seotud.
Siim Kallas on öelnud, et „Kui tuvid kadusid“ on üsna õudne lugemine, mis paneb küsima, kas meie seas leidub tõesti sellist reetmist ja alatust. Tema vastus on kõhedusttekitavalt lihtne – jah, leidub küll.
Kui oled huvitatud ajaloost, inimloomuse keerdkäikudest ja tahad mõista, kuidas ajalugu mõjutab inimeste valikuid, on „Kui tuvid kadusid“ just sinule. See on romaan, mis ei jäta sind külmaks ja sunnib kaasa mõtlema veel kaua pärast viimase lehekülje keeramist."
