Tõnis Sanderi elu ja looming on põimitud Eesti ajaloo keerdkäikudega, mis peegeldub tema teoses "Kui meid sõtta kutsuti". Sander, kes nägi ilmavalgust 1887. aastal Viljandimaal, sai hariduse Suure-Jaanis ja Põltsamaal ning astus seejärel sõjakooli Vilnos, et saada sõjameheks. Kuid aasta 1905 tõi kaasa poliitilised muutused, mis sundisid teda sõjaväest lahkuma.
Elu viis Sanderi 1910. aastal Tallinna, kus ta liitus "Päevalehe" meeskonnaga. Pealinnas sõlmis ta tutvusi mitmete tolleaegsete kultuuritegelastega, sealhulgas Marie Underi, Hugo Raudsepa, Karl Asti, Mait Metsanurga ja Ants Laipmanniga. Need kohtumised rikastasid tema vaimumaailma ja mõjutasid tema loomingut.
Kuid 1914. aastal, ajal kui "Päevalehe" toimetuses toimus streik, kolis Sander Tartusse, et töötada "Postimehes". Samal aastal, kui maailm oli astumas Esimesse maailmasõtta, mobiliseeriti ka Sander. Ta saadeti Krasnojarski polguga Poolamaale, kus ta osales Tannenbergi lahingutes ja jäi seal kadunuks.
Sanderi viimane soov oli, et tema lähedane sõber Hugo Raudsepp koguks kokku ja avaldaks tema armulaulud muusale. Need pidi ilmuma Tallinna kirjanike rühma albumis "Voog 2", kuid sõja tõttu jäi teine number välja andmata. Nüüd on need luuletused ja kirjad, samuti ajalehes "Esmaspäev" ilmunud ülevaade tema elust ja Marie Underi mälestuskillud, koondatud käesolevasse kogumikku.
Sinu jaoks avaneb võimalus sukelduda Tõnis Sanderi luulemaailma ja avastada tema kirjutatud read, mis on kui aken möödunud sajandi alguse kultuurilukku. See raamat ei ole ainult kirjandusteoseks, vaid ka tunnistajaks ühe andeka mehe elule ja ajastule, milles ta elas.
