Julm kümnend. 1940-1950 teismelise silmadega

19,18 €


Autor: Ene Hion
Toimetaja: Mari Vaba
Formaat: Pehme kaas
Lehekülgi: 240
Kirjastus: Hea Lugu
ISBN: 9789949673735
Ilmumisaeg:
Mõõdud: 140mm x 215mm

Julm kümnend

1940-1950 teismelise silmadega

Raamatus on sündmused ja inimesed ajast, mil polnud veel teksadega tüdrukuid, Viru hotelli, elektripliite ega sukkpükse, ei tuntud diskot, digit ega ID-kaarti. Google’it polnud veel leiutatud. Nende kaante vahel on kümme aastat – 1940–1950 – teismelise silmadega nähtuna, küpse inimesena tagantjärele kirjapanduna ja mõtestatuna, vahel on segamini tõde ja ettekujutus. Sõltub sellest, kus seisad. See oli silmade avanemise aastakümme.

Endine raadioajakirjanik Ene Hion, kirjutab oma raamatut tutvustades nii: „Minu kooliaeg algas Teise maailmasõjaga, küpsustunnistus tuli koos sõjaeelse iseseisva Eesti täieliku hävinguga. See oli aastakümme, mis möirgas ja müristas, pillutas laiali ja puistas segi: ilmasõda, riigipööre, totalitarismi argipäev, juunikommunistid, Venemaa eestlased, vabariigi sunnitöölised, GULAGi orjad, professionaalsed revolutsionäärid ja elukutselised agendid … Oli see ammu, oli see hiljuti? Elu on läinud, nagu poleks elanudki.

Raamat räägib ajast, milles olen elanud; olen tunnetanud tolle aja lõhna, tollase leiva maitset ja toonase suhkru mekki. Mina olin siis teismeline. Ma ei uuri ajalugu, lähtun alati inimestest. Ikka veel on elus tolle aja hirmud, hulguvad mõtetes ringi, tuletavad ennast meelde sobival ja sobimatul hetkel. Hirmupisik võib muuta inimese – ja terve ühiskonna – teovõimetuks. Raamatu tegelased on pärit möödunud sajandi keskelt, on need, kes kaasa tegid, kes ajale näo andsid ja ise selle all kannatasid; on ka neid, kes kaotasid iseenda või teisi.

Minu perekond kuulus Tartu vasakpoolsete haritlaste hulka. Puutusin kokku kirjanike, kunstnike ja teatritegelastega. Väliskontaktid olid peamiselt Prantsusmaal. Pärast Hitleri võimuletulekut räägiti Euroopas pidevalt Saksamaa ohust. Vasakpoolsete intelligentidega tegeles agaralt Nõukogude propaganda. Kirjanikke kutsuti Nõukogude Liitu Stalini külalistena. Neile näidati nõukogude ühiskonna paraadpoolt. Mitme lääne kultuuritegelase vaimustatud kirjutiste tõlked ilmusid ka Eestis. Kuidas propagandat tehakse, tean hästi. Õppisin ajakirjandust Moskva ülikoolis. Olen olnud Nõukogude propagandaasutuse teenistuses, tunnen võtted ära ja näen nipid läbi. Nõukogude ajakirjanik oli propagandist, omad mõtted ja varjatud sõnad maksid hirmu hinda. See ei lähe üle paugupealt. Tunnen praegugi selle käsikirja kallal istudes vahel kuklas ärevust – kas seda või teist öelda või mitte öelda. Minul aitas hirmu ületada ajakirjaniku professionaalne omadus. Uudishimu tahab teada, mitte uskuda.

Raamat põhineb minu ja mitme tolleaegse teismelise mälupiltidel. Olen sellest keerulisest ajast kirjutamist aina edasi lükanud. Jälle see kulunud plaat: küüditamised, okupatsioonid, genotsiid, rikutud noorusaeg. Kuid need lood, rasked nagu munakivid, on üllatavalt tänapäevased, need tasub talletada enne, kui viimane tunnistaja on meie hulgast lahkunud. Mitte sellepärast, et see on minevik, vaid selle pärast, mis on täna. Vabaduse peamine vaenlane on hirm. Mittemiskitki karta on rumal, kuid karta sosistamisi, halvakspanu või – mis kõige olulisem – karta väljendada oma arvamust tähendab karta edasi minna. Pole mõtet midagi üle värvida, parandada, maha kraapida ega saatuse peale vimma kanda.“

Raamatus on teismeliste meenutusi juunipöördega kaasnenud sündmustest, evakueeritute elust Tšeljabinskis, siis Eestisse naasmine, muutunused ühiskonnas ja koolielus, ränk kaheksas pleenum ja selle mõjud peredele. Pleenumi tähtsamaid sõnavõtte on raamatus ka refereeritud.

Teismeliste silmadega nähtud sündmusi kommenteerivad Hendrik Allik, Johannes Käbin, Anto Raukas, Merle Karusoo, valdur Ohman jt.

Teksti täiendavad haruldased fotod on valitud autori erakogust ja mitme muuseumi kogust.

Samast kategooriast