Vigala Sass on kuju, kellest rääkides võib kasutada lugematul hulgal kirjeldusi – ja need kõik võivad peegeldada tõde. Kuid tema olemuse võib kokku võtta ka lihtsate, ent mõjusate sõnadega: ta oli erakordne segu kaasasündinud tundlikkusest, tohutust töövõimest, sihikindlusest ja kompromissitust aususest. Need omadused vormisid lastekodust pärit poisi tõeliseks teadmiste valdajaks.
Sirje Presnali teos "Ikkagi inimene. Vigala Sassi elu ja surm" avab lugejale ukse Vigala Sassi keerulisse maailma. Autori kohtumised Sassi sõprade ja lähedastega on loonud pildi mehest, kes oli samaaegselt nii müstiline kui ka sügavalt inimlik. Raamatu lehekülgedel kerkivad esile mälestused tema erakordsetest võimetest – selgeltnägemisest, loodustajust, inimeste mõistmisest, teaduslikust panusest ja isegi sportlikest saavutustest. Kuid kõigi nende erakordsete joonte kõrval jõuab lugejani ka tõdemus: hoolimata oma erilisusest oli Vigala Sass haavatav, ekslik ja inimlik oma veidruste ning vigadega.
Raamatu pealkiri "Ikkagi inimene" rõhutab seda universaalset tõde, et olenemata meie saavutustest ja eripäradest, oleme me kõik lõpuks vaid inimesed, oma nõrkuste ja tugevustega. See teos ei ole mitte ainult biograafia, vaid ka sügavamõtteline mõtisklus inimlikkusest, mis kutsub sind, lugeja, kaasa elama ühe märkimisväärse inimese eluteele.
