Haakrist ja ajarelv

On aasta 2053. 3D-kuvariga kvantarvutid, hõljukautod, rakettlennukid ja fusiooniajamiga tähelaevad on muutunud inimkonna argipäevaks. Maakaardilt ei leia Tallinna aga keegi – siin asub hoopis Ostlandi riigikomissariaadi Estlandi piirkonna halduskeskus Reval.
3D-arvutid pole mõeldud mitte meelelahutuseks, vaid aitavad valitseda ja kontrollida kõiki, kes pole rahul natsionaalsotsialistliku režiimiga.
Totalitarismi haare pole lõdvenenud ka sada aastat pärast võitu Ameerika Ühendriikide üle. Vastupidi: 21. sajandi keskel on Suur-Saksamaa ja Jaapani keisririik jaganud enda vahel ära kogu päikesesüsteemi ning koduplaneedil on välja suretatud terved riigid, rahvad ja kultuurid.
Siiski on veel vastalisi. Peale selle, et totalitaarne süsteem on iseenda suurim vaenlane, tootes pidevaid ametkondade vahelisi intriige, hõõrumisi ja võimupöördeid, leidub neid, kes loodavad ajaloo käiku ümber keerata ja vabastada inimkonna õudusunenäost, millest paljud ei tahagi ärgata. Sest kes mõtleb ärkamisele, kui ta ei tea, et magab?

„Kõrgtehnoloogia, alternatiivajalugu, Teise maailmasõja võitnud natsid... Paratamatult tikub pähe võrdlus Philip K. Dicki romaaniga „Mees kõrges lossis“, kuigi ühine on neis ainult natside võit. Peeter Helme romaani tegevus toimub suures osas Eestis. Kohati eri reaalsuste piiril pendeldav hoogne ja seikluslik lugemine, kus pole lõpuni selge, millisesse ajaliini ajalugu lõpuks pidama jääb.”

Veiko Belials, ulmekirjanik

„Peeter Helme ulmeromaan jätkab kirjandustraditsiooni, kuhu kuuluvad nii skandaalne „Terasunelm” kui ka põnevusromaan „Fatherland”. Lähtepunkt on kõigil sama – mismoodi näeks välja maailm, kus natsid on olnud võidukad?
Ajaloolase haridusega ning Saksamaad sügavuti tundev autor loob veenva pildi maailmast, kus Eesti pealinnaks on Reval ning asjaajamiskeeleks saksa keel. Ometigi pole see tüüpiline omaenda naba vaatlusega tegelev eesti romaan, siin on tegevuspaigaks kogu päikesesüsteem, aga mitte pelgalt üks tähtsusetu provints Ostlandi riigikomissariaadis. Tegu on põnevikuga, mida kord lugema hakates on raske käest panna.”

Andrei Hvostov, kirjanik