Valdur Mikita teos "Eesti looduse kannatuste aastad" kõneleb südantlõhestavalt meie metsade ja soode saatusest. See raamat on justkui hümn, mis peegeldab ühe põlvkonna muret ja pühendumust Eesti loodusele. Teos toob esile karmi tõe: Eestimaa puutumatuid metsi on jäänud vaid kaks protsenti, soodest viis protsenti. XX sajand on olnud meie loodusele laastav – aga kuidas me jõudsime sellise kriisini?
Mikita raamat vaatleb kolme unikaalset "sõda", mis on kujundanud eestlaste suhet oma maaga: soode kuivendamine, fosforiidikaevandamine ja metsade raiumine. Need konfliktid räägivad palju meie rahva väärtushinnangutest ja maailmanägemusest. Autor toob välja, kuidas oleme lühikese ajaga kaotanud või oleme kaotamas kolm identiteeti, mis on vorminud eestlasi maarahvaks: rannarahva, talurahva ja metsarahva oma.
Mikita kutsub üles säilitama loodusrahva väärikust ja jääma kindlaks oma kavatsustele – millised need kavatsused täpsemalt on, sellele otsib ta vastuseid oma teoses. "Eesti looduse kannatuste aastad" on justkui läänemeresoomlase appikarje, kui seisame silmitsi uue maailmakorra väljakutsetega. Kas sa oled valmis avastama, kuidas meie loodus on kannatanud ja mida saame teha, et seda tulevikus paremini hoida?
