Kunagi ammu elasid loomad üheskoos suures ja õnnelikus ühiskonnas, kus õitsevad niidud ja muretud jõed olid igapäevaseks vaatepildiks. Ent siis saabus päev, mil Lehmakarja etteotsa astus Sigudik Venemaa avarustest, kes tõi endaga kaasa võõrapäraseid kombeid ja võimukat käitumist.
Sigudik, kelle suust kostus robustseid sõnu ja kes levitas enda ümber kibedat lõhna, asus koheselt oma tahtmist peale suruma. Traditsioonilised tavad, mida oli põlvest põlve hoolega hoitud, pidid jääma unustuse hõlma, et teha ruumi uuele korrale, kus tulevik pidi olema võrdsemate seas kõige võrdsem.
Kuigi mõned olid valvsad ja püüdsid vastu seista, allusid nad lõpuks ikkagi kõrgemate käskudele. Meloodilised laulud asendusid marssidega, peened söögikohad muutusid ühissööklaks, kus kasutati augulisi alumiiniumlusikaid, ja käsitööoskused vahetati relvade täitmise ning poliitiliste tundide vastu.
Loomad näitasid välja ustavust ja usinust, lauldes Sigudiku auks ja keerutades kasatšokki, kuid sügaval sisimas peeti plaani, kuidas oma rahvuslikke andeid kasutada ja esimesel võimalusel piiridest üle hüpata.
Lena Petersoni teos "CCCP EHK SUURE SIGUDIKU SURM ROHELUSES" on satiiriline lugu, mis võtab teravalt luubi alla võimu ja selle mõju ühiskonnale, näidates, kuidas autoriteet võib kujundada ja moonutada kogukonna elu. See on lugu, mis paneb mõtlema ja naerma, kuid samas ka sügavalt kaasa tundma tegelastele, kes peavad leidma oma tee muutuste ja segaduste keerises.
